Naine, kelle töö on hoida ligi tuhande kilomeetri pikkust raudteed loodusega rahujalal

Rail Baltica ei ole lihtsalt rahvusvaheline kiirraudtee Tallinnast Varssavisse – see on tulevik, mis ehitatakse kilomeetri haaval betoonist, kompromissidest ja keskkonnateadlikkusest.

Iveta Jēgere töölaua taga saavad kokku Euroopa suurima taristuprojekti ambitsioonid ja küsimus, kuidas teha seda nii, et ka põder jääks ellu ja umbrohtu ei mürgitataks – ta on Rail Baltica elluviimise eest vastutava ühisettevõtte RB Rail AS kestlikkuse, tööohutuse ja tervise valdkonna juht. Jēgere usub, et ka väikestel riikidel on jõudu maailma muuta, kui nad julgevad küsida rohkem.

Hiljutises Õhtulehe artiklis jagab Jēgere oma mõtteid sellest, mida tähendab nii suure projekti kestlik elluviimine ning miks vastutus ulatub palju kaugemale kui vaid tehnilistesse otsustesse.

Selles intervjuus räägib ta, miks iga ehitusotsus loeb, milliseid vigu ei tohi korrata, ja mis jäi kõlama aprillis Pariisis üritusel Sustainability Action Week, kus Euroopa raudtee tulevikule otsiti keemiavabu lahendusi.

Kui olen 30aastane ja elan Pärnus, Salaspilsis, Kaunases või mõnes muus Rail Baltica trassi äärses linnas, siis mida muudab selle projekti kestlikkus minu elus peale selle, et tekib uus rongiliin?

Olenemata vanusest – selle projekti mastaap pole ainult rööpad. See ei ole ainult teras ja betoon. Mida kauem ma selle projekti juures töötan, seda rohkem saan aru, et me näeme oma silmaga tuleviku sündi. Me ei loo ainult liikuvuskoridori, vaid ka uusi majanduslikke võimalusi. Me taastame ühenduse Euroopaga, mis nõukogudeaegse isoleerituse tõttu oli katkestatud ja pööranud meid näoga hoopis ida suunda. Täna, kui tahame perega Euroopasse reisida, on meie valikus pigem kõige vähem kestlikud transpordiviisid – lennuk või auto. Rail Baltica on oluline nii kliimaeesmärkide saavutamise kui ka majanduslike võimaluste seisukohalt. Ma usun siiralt, et see võib olla suur läbimurre Balti riikidele, ja on imeline, et me saame seda oma silmaga kogeda.

Kas sinu meelest tähendab sõna „kestlikkus“ tänapäeval veel midagi, või on see juba lihtsalt taustamüra? Kas uus mõiste aitaks inimestel sellega taas ühendust saada?

Olen sinuga nõus. Mida rohkem üht sõna kasutatakse, seda rohkem kihistusi ja eelarvamusi see kogub ning selle tähendus võib ajas muutuda. Samas ma ei muudaks seda sõna lihtsalt tähelepanu võitmiseks. See võiks küll mõneks ajaks töötada, aga pigem tuleks minna tagasi algse tuuma juurde ja lihtsustada. Minu jaoks tähendab kestlikkus tasakaalu. See ei ole uhke terminoloogia, vaid mõõdukus valikutes, proportsionaalsus otsustes, teadmine, millal on piisav. See puudutab seda, kuidas sa oma raha kulutad, kuidas töö ja eraelu tasakaalus hoiad, ja milline on su suhtumine loodusesse – kui palju sa võtad ja mida jätad. See on seotud lihtsate, isegi pühalike tõdedega elu ja planeediga kooselamise kohta. Jah, see muutub keeruliseks – isegi mind paneb mõnikord silmi pööritama, kui kuulen järjekordsest uuest kestlikkusepoliitikast. Aga inimesed vajavad meeldetuletusi nende kõige lihtsamate põhitõdede kohta.

Balti riike peetakse tihti liiga väikesteks, et globaalselt midagi muuta. Aga kas just kestlikkuse kontekstis võib väiksus olla tugevus?

Jah, see on keeruline teema. Öeldakse, et Balti riigid on liiga väikesed – ja samas öeldakse, et Euroopa on liiga väike võrreldes Hiina ja USA-ga. See tekitab tunde, et ainult suurtel on mõju. Aga elu ei toimi nii. See toimib mõlematpidi – mõnikord mõjutavad suurte otsused meid kõiki, aga vahel piisab ka ühest inimesest, kes muudab midagi oma töökohal või algatab idee, mis kasvab liikumiseks. Seepärast ei tohi me kunagi alahinnata individuaalsete otsuste mõju. Suurt ei ole olemas ilma väikeseta – ja vastupidi.

Sul on pikk kogemus Rail Baltica projektiga – nii valitsussektoris kui nüüd projekti sees. Mis on üks asi, mida kestlikkuse ja looduskaitse lõimimise puhul infrastruktuuri planeerimisel sageli tähelepanuta jäetakse?

Minu esimene kokkupuude selle projektiga oli 2015–2016, kui töötasin keskkonnaalases riigiametis ja olin seotud trassi valiku keskkonnamõjude hindamisega Lätis. Alates 2021. aastast olen töötanud RB Raili keskkonna- ja nüüd ka kestlikkuse osakonnas – seega peaaegu kümme aastat. Üks asi, mis inimesi alati üllatab, on loomade jaoks tekitatud ületuskohtade mõjusus. Kui räägime ökoduktidest ja loomade ülekäikudest, ei mõisteta sageli, miks neid vaja on. See ei ole lihtsalt „oleme loomade suhtes toredad“. Kui me ei võimalda neile ohutuid ületuskohti, võivad tagajärjed olla väga tõsised – geneetilise mitmekesisuse kadumine ja isegi väljasuremine. Olin Tšehhis konverentsil, kus öeldi, et põdrad on seal sisuliselt välja surnud – alles on vaid 15–20 isendit, kuna infrastruktuur on nende loomuliku rände täielikult blokeerinud. Seega sellel, kuidas me täna keskkonnamõjude leevendamist käsitleme, on pikaajalised tagajärjed.

Rail Balticat kritiseeritakse sageli keskkonnamõjude pärast, kuigi selle pikaajaline jalajälg on suhteliselt väike – eriti võrreldes autoliikluse või söepõhise elektritootmise kahjuga keskkonnale ja tervisele. Samal ajal kasvab maailma rahvaarv, elatustase paraneb ja inimesed reisivad ja kolivad rohkem kui kunagi varem. Ometi ollakse vastu taastuvenergia projektidele nagu tuulepargid ja päikesejaamad. Miks on muutustele nii palju vastupanu, isegi kui need on selgelt kestlikumad? Kas see on psühholoogia, poliitika või midagi sügavamat?

Jah, see on keeruline küsimus. Meie valdkonnas nimetatakse seda nähtust NIMBYks – „Not In My Back Yard“ ehk „mitte minu tagahoovis“. Idee poolest toetatakse muudatusi, aga keegi ei taha neid enda lähedale. See on inimlik – me kõik soovime mugavust ja tuttavat keskkonda. Olen seda ise kogenud ja püüan mitte kasutada avalikke arutelusid lihtsalt selleks, et vältida muutusi. Aga see on inimlik. Samuti ei tee me alati kestlikke valikuid, kui nende mõju pole kohe näha – sama lugu on trenni tegemise või tervisliku toitumisega.

Kuidas siis luua ruumi vajalikele taristuprojektidele ilma, et igal sammul tekiks vastupanu – olgu see siis raudtee või tuulepark?

Oluline on kaasata kogukondi ja kuulata nende muresid, sest see aitab teha paremaid otsuseid, eriti kui asi puudutab keskkonda. Küsimus on selles, kuidas seda protsessi juhtida – siin on oluline suhtlus, koostöö, haridus ja dialoog poliitikute, ettevõtete ja kogukondade vahel. Oluline on rääkida selgelt ja arusaadavalt projekti kasust.

See on muidugi lihtsam nende projektide puhul, kus tulemused on kiiresti nähtavad, mitte aastate pärast. Hoolimata poliitilisest vastuseisust näeme, et Rail Baltica projektile on aastate jooksul toetus Balti riikides järjest kasvanud. Ja see näitab, et inimesed mõtlevad pikemas perspektiivis – küsivad, mida me ehitame ja mis jääb alles meie lastelastele.

Kuidas sa oma igapäevatöös Rail Balticas kestlikkuse otsuseid mõjutad? Kas on midagi konkreetset, mille üle sa hiljuti eriti uhke oled olnud?

On raske välja tuua üht konkreetset saavutust, sest kestlikkus on põimitud igasse tööetappi. Ma usun, et päriselt olulised muutused sünnivad koostöös, mitte lihtsalt ideid läbi surudes. Üks asi, mille üle olen uhke, on see, et kestlikkus on Rail Balticas jõudnud juhtkonna tasandile – meil on juhatuses liige, kelle vastutusalas on ESG (Environmental, Social, Governance – keskkond, sotsiaalne vastutus ja hea juhtimistava) teemad, ja kestlikkuse küsimused on osa igakuisest aruandlusest ja koosolekutest. Kui keskkonna- ja kestlikkuse teemad jäävad eraldi nurgataguseks valdkonnaks, kipuvad need tähelepanuta jääma. See lõimimine on juba andnud märgatavaid tulemusi.

Oled lugenud Kim Stanley Robinsoni raamatut „Tulevikuministeerium“? Seda peetakse üheks viimaste aastate kõige mõjukamaks kliimafiktsiooniks – mõttemänguks, mis kujutab, milline võiks olla tõeliselt tõsine globaalne vastus kliimakriisile.

Ei, ma ei ole seda lugenud.

Selles raamatus alustab radikaalne keskkonnarühmitus sihipäraseid rünnakuid – kukutatakse reisilennukeid, uputatakse suure saastega kaubalaevu ja kasutatakse drooniparvesid eralennukite rivist välja viimiseks –, et jõuliselt vähendada CO₂ heitkoguseid ja muuta fossiilkütuseid kasutavad sõidukid kindlustamiskõlbmatuks. Muidugi ei soovita ma ette võtta midagi ebaseaduslikku ega ekstreemset, aga see tõstatab küsimuse: kui me tõesti tegutseksime vastavalt kriisi mastaabile, siis milliseid radikaalseid, kuid seaduslikke ja eetilisi samme peaksime juba astuma?

Kui rääkida planeedist tervikuna, siis see on teine mõõtkava. Aga Rail Baltica raames tehakse juba palju. Raudtee elektrifitseeritakse ja töötab taastuvenergial – loodetavasti 100% ulatuses ajaks, kui see käiku läheb. Ehitussektoris on aga enamik „madalal rippuvatest viljadest“ juba ära nopitud. Üht imelahendust ei ole – välja arvatud juhul, kui otsustame poolest projektist loobuda, mis pole realistlik. Üks radikaalsem idee oleks kasutada ainult selliseid tootjaid ja materjale, kelle tehnoloogiad on kõige energiatõhusamad ja millel on peaaegu nullilähedane emissioon. See aitaks samas ka turgu muuta. Loomulikult tuleb seejuures arvestada materjalide kättesaadavust piirkonnas ja transportimisega seotud heitmeid. Kui meil oleks rohkem aega ja eelarvet, et oodata ka kohaliku tööstuse ümberkujundamist, võiks see olla tõeline mängumuutja.

Raudtee ise on kestlik, aga ehitus sageli mitte. Kas Rail Baltica on aidanud suurendada teadlikkust – nii ekspertide kui ka avalikkuse seas – sellest, milline peaks tõeliselt kestlik ehitus välja nägema?

Tõenäoliselt küll. Rail Baltica on tohutu projekt – kaasatud on palju omavalitsusi ja asutusi. Ma arvan, et kõik, kes selles valdkonnas töötavad, on õppinud palju. Geoloogid, hüdroloogid, keskkonnaspetsialistid – kõik on kokku puutunud unikaalsete juhtumitega. Lätis ei ole me kunagi ehitanud midagi nii suurt, mis oleks tarastatud ja millega kaasneks nii põhjalik eluslooduse seire. Seega, jah, see on toonud uut teadmist, ja ma usun, et keskkonnaametid kujundavad oma nõudeid nüüd teisiti tänu sellele, mida oleme õppinud. See on osa meie pärandist.

Kuidas sa ennast tunned, kui külastad ehitusobjekte või vaatad edusamme droonivideotes? Kas on liiga vara tunda uhkust?

Jah, meil ei ole veel raudteed, aga me näeme selle sündi. Ma armastan droonivideoid – need näitavad arengut suurepäraselt. Alguses olid lihtsalt teed ja kuivendussüsteemid, aga nüüd on tamm juba kujunemas, ja see kõik on lõpuks tõesti toimumas. Tunded on segased: hämmastus, rõõm ja sügav vastutustunne. Mäletan, kuidas nägin Lätis lageraie ala – lai tühi riba silmapiirini. See oli šokeeriv ja ilus üheaegselt. Keskkonnainimesena oled sa lõhestunud – sa näed mõju, aga ka arengut. On tohutu vastutus tagada, et kõik keskkonnaleevendusmeetmed ka tegelikult ellu viiakse. Aga see toimub – ja see toob rõõmu.

Kui näed sellist arengut – eriti kogu sellega kaasneva vastutusega –, kas see muudab ka seda, kuidas osaled rahvusvahelistes kestlikkuse aruteludes? Sa osalesid hiljuti Pariisis toimunud Sustainability Action Week’il – mis jäi sealt kõige rohkem meelde?

Selle korraldas Rahvusvaheline Raudteeliit ja see tõi kokku paljud osapooled, et arutada teemasid nagu rohepõhine hankimine, ringmajandus, müra ja umbrohutõrje. See tuletas meelde, kui kihiline on kestlikkus – mitte ainult keskkond, vaid ka sotsiaalne ja juhtimise mõõde. Mulle jäi eriliselt meelde arutelu alternatiivsete umbrohutõrje meetodite üle – ilma keemiata. Katsetatakse kuuma vett, vibratsiooni, elektrit – otsitakse kulutõhusaid ja loodussõbralikke lahendusi. Ma loodan, et ajaks, mil Rail Baltica tööle hakkab, suudame sellised uuendused kasutusele võtta. See on veel üks viis, kuidas raudtee saab edendada kestlikku mõtlemist.